
Täna algab jõuluaeg. Meil kõigil on sellega seoses omad soovid, unistused, plaanid ja ma ei usu hästi neid rääkijaid, kes väidavad end sellest ajast mitte midagi pidavat. Igatahes mina hoolin jõuludest küll ja kohe igas mõttes (rõhk sõnal mõttes) :).
Ma olen nii kaua kui end mäletan või õigemini alates ilmselt ajast, kui oskasin usku enda jaoks mingil viisil mõtestada, olnud usklik. Ainult, et usk pole olnud minu jaoks mitte kirikus, vaid südames. Ilma usuta ei saa elada - keegi ei saa. Pole mu uskumised seotud armsa taadiga pilvedel, ka mitte tema poja või püha vaimuga, vaid eelkõige usuga headusesse, armastusse, mõistmisesse. Ei mäleta, et oleksin kunagi soovinud olla põhjatult rikas või kujutlematult nägus, kuid olen alati unistanud suurtest tunnetest, soovinud mõista elu meie ümber, olla ümbritsetud armsatest inimestest jne :). Tänaseks olen aru saanud, et ainsaks viisiks selle kõige saavutamiseks on olla püüdlus ise saada paremaks inimeseks. Kõlab lihtsalt, kuid see on kindlasti raskemini teostatav kui näiteks kopsaka pangaarve kogumine või rindade suurendamine - seda eriti praegusel ajal, kui naabril on rohkem, suurem ja parem ning kus kogu aeg tundub, et sind ümbritsevad rumalad, saamatud ning pehmelt öeldes imelikud inimesed. Täna hommikul kuulsin Vikerraadios advendiajast rääkimas Jaan Tammsalu. Mind puudutas eriti tema mõtisklus paastust. Tema pakkus, et inimesed võiksid jõuludeajal paastuda halbadest mõtetest proovides vähemalt poole tunni jooksul kellegi või millegi kohta mitte halvasti öelda ning veerand tunni vältel mitte halvasti mõelda. Algul tundus mulle, et ma pole ses suhtes sugugi nii lootusetu. Sellise aja peaks ma enda arvates hästi vastu, et täiesti pingutuseta igasugusest negatiivsest eemale hoida, aga pisut järgi mõeldes... kas ikka suudan. Teen raadio lahti... poliitikud on teinud taas mingi imeliku otsuse... kirun; lähen õue - ilm ebameeldivalt sügisene... manan; mees ei märganud, et täna on kaerahelbepudru asemel neljavilja oma... solvun; naabrite koer on jälle lahti... masendav; arvuti on aeglane...; telefonil pole kuuri nurga taga levi...; tuba on täna liialt palav...; kõik on lihtsalt jube halvasti... Seda kirjutades on isegi naljakas, aga päriselt on kurb.
Kuna tahaksin igas postituses kirjutada ka loomadest, siis minu jutuga haakub ehk järgmine tähelepanek. Meil on kanad. Erinevatel põhjustel oleme nende eluruumi võrguga poolitanud ja nii on meil kaks kanaperet. Neil on sarnased elutingimused, nad söövad teistega samasugust toitu, nende päev algab ning öö saabub ühel ja samal ajal. Ainus suur erinevus on aga muus - üks kanapere ajab oma asju ja teiste elu võre taga neile korda ei lähe. Teisel perel on aga kõik vastupidi. Suurema osa ajast veedavad nad läbi võrgu teiste elu jälgides ja närviliselt edasi –tagasi astudes. Ilmselgelt on nende suurim soov elada seda elu, mida teised elavad. Nad kaklevad omavahel ja meiega, kadestavad teisi söögi, joogi ja munetud munade pärast J. Teistega kokku panna neid aga ei saa, sest nad rikuksid siis ka nende elu. Tigedikest on väga kahju, sest nad on õnnetud ja mina neid aidata ei oska. Ja kahju on mul ka nende kanadega sarnaselt käituvatest inimestest.
Igatahes püüan mina advendiajal paastuda ja ehk jäävad pärast seda katsumust jõulud koguni alatiseks kestma.
Ilusat advendiaega!
Märgake, hoolige ja armastage!
Ma olen nii kaua kui end mäletan või õigemini alates ilmselt ajast, kui oskasin usku enda jaoks mingil viisil mõtestada, olnud usklik. Ainult, et usk pole olnud minu jaoks mitte kirikus, vaid südames. Ilma usuta ei saa elada - keegi ei saa. Pole mu uskumised seotud armsa taadiga pilvedel, ka mitte tema poja või püha vaimuga, vaid eelkõige usuga headusesse, armastusse, mõistmisesse. Ei mäleta, et oleksin kunagi soovinud olla põhjatult rikas või kujutlematult nägus, kuid olen alati unistanud suurtest tunnetest, soovinud mõista elu meie ümber, olla ümbritsetud armsatest inimestest jne :). Tänaseks olen aru saanud, et ainsaks viisiks selle kõige saavutamiseks on olla püüdlus ise saada paremaks inimeseks. Kõlab lihtsalt, kuid see on kindlasti raskemini teostatav kui näiteks kopsaka pangaarve kogumine või rindade suurendamine - seda eriti praegusel ajal, kui naabril on rohkem, suurem ja parem ning kus kogu aeg tundub, et sind ümbritsevad rumalad, saamatud ning pehmelt öeldes imelikud inimesed. Täna hommikul kuulsin Vikerraadios advendiajast rääkimas Jaan Tammsalu. Mind puudutas eriti tema mõtisklus paastust. Tema pakkus, et inimesed võiksid jõuludeajal paastuda halbadest mõtetest proovides vähemalt poole tunni jooksul kellegi või millegi kohta mitte halvasti öelda ning veerand tunni vältel mitte halvasti mõelda. Algul tundus mulle, et ma pole ses suhtes sugugi nii lootusetu. Sellise aja peaks ma enda arvates hästi vastu, et täiesti pingutuseta igasugusest negatiivsest eemale hoida, aga pisut järgi mõeldes... kas ikka suudan. Teen raadio lahti... poliitikud on teinud taas mingi imeliku otsuse... kirun; lähen õue - ilm ebameeldivalt sügisene... manan; mees ei märganud, et täna on kaerahelbepudru asemel neljavilja oma... solvun; naabrite koer on jälle lahti... masendav; arvuti on aeglane...; telefonil pole kuuri nurga taga levi...; tuba on täna liialt palav...; kõik on lihtsalt jube halvasti... Seda kirjutades on isegi naljakas, aga päriselt on kurb.
Kuna tahaksin igas postituses kirjutada ka loomadest, siis minu jutuga haakub ehk järgmine tähelepanek. Meil on kanad. Erinevatel põhjustel oleme nende eluruumi võrguga poolitanud ja nii on meil kaks kanaperet. Neil on sarnased elutingimused, nad söövad teistega samasugust toitu, nende päev algab ning öö saabub ühel ja samal ajal. Ainus suur erinevus on aga muus - üks kanapere ajab oma asju ja teiste elu võre taga neile korda ei lähe. Teisel perel on aga kõik vastupidi. Suurema osa ajast veedavad nad läbi võrgu teiste elu jälgides ja närviliselt edasi –tagasi astudes. Ilmselgelt on nende suurim soov elada seda elu, mida teised elavad. Nad kaklevad omavahel ja meiega, kadestavad teisi söögi, joogi ja munetud munade pärast J. Teistega kokku panna neid aga ei saa, sest nad rikuksid siis ka nende elu. Tigedikest on väga kahju, sest nad on õnnetud ja mina neid aidata ei oska. Ja kahju on mul ka nende kanadega sarnaselt käituvatest inimestest.
Igatahes püüan mina advendiajal paastuda ja ehk jäävad pärast seda katsumust jõulud koguni alatiseks kestma.
Ilusat advendiaega!
Märgake, hoolige ja armastage!