​Täna algab jõuluaeg. Meil kõigil on sellega seoses omad soovid, unistused, plaanid ja ma ei usu hästi neid rääkijaid, kes väidavad end sellest ajast mitte midagi pidavat. Igatahes mina hoolin jõuludest küll ja kohe igas mõttes (rõhk sõnal mõttes) :).

Ma olen nii kaua kui end mäletan või õigemini alates ilmselt ajast, kui oskasin usku enda jaoks mingil viisil mõtestada, olnud usklik. Ainult, et usk pole olnud minu jaoks mitte kirikus, vaid südames. Ilma usuta ei saa elada - keegi ei saa. Pole mu uskumised seotud armsa taadiga pilvedel, ka mitte tema poja või püha vaimuga, vaid eelkõige usuga headusesse, armastusse, mõistmisesse. Ei mäleta, et oleksin kunagi soovinud olla põhjatult rikas või kujutlematult nägus, kuid olen alati unistanud suurtest tunnetest, soovinud mõista elu meie ümber, olla ümbritsetud armsatest inimestest jne :).  Tänaseks olen aru saanud, et ainsaks viisiks selle kõige saavutamiseks on olla püüdlus ise saada paremaks inimeseks. Kõlab lihtsalt, kuid see on kindlasti raskemini teostatav kui  näiteks kopsaka pangaarve kogumine või rindade suurendamine - seda eriti praegusel ajal, kui naabril on rohkem, suurem ja parem ning kus kogu aeg tundub, et sind ümbritsevad rumalad, saamatud ning pehmelt öeldes imelikud inimesed. Täna hommikul kuulsin Vikerraadios advendiajast rääkimas Jaan Tammsalu. Mind puudutas eriti tema mõtisklus paastust. Tema pakkus, et inimesed võiksid jõuludeajal paastuda halbadest mõtetest proovides vähemalt poole tunni jooksul kellegi või millegi kohta mitte halvasti öelda ning veerand tunni vältel mitte halvasti mõelda. Algul tundus mulle, et ma pole ses suhtes sugugi nii lootusetu. Sellise aja peaks ma enda arvates hästi vastu,  et täiesti pingutuseta igasugusest negatiivsest eemale hoida, aga pisut järgi mõeldes... kas ikka suudan. Teen raadio lahti... poliitikud on teinud taas mingi imeliku otsuse... kirun; lähen õue - ilm ebameeldivalt sügisene... manan; mees ei märganud, et täna on kaerahelbepudru asemel neljavilja oma... solvun; naabrite koer on jälle lahti... masendav; arvuti on aeglane...; telefonil pole kuuri nurga taga levi...; tuba on täna liialt palav...; kõik on lihtsalt jube halvasti... Seda kirjutades on isegi naljakas, aga päriselt on kurb.

Kuna tahaksin igas postituses kirjutada ka loomadest, siis minu jutuga haakub ehk järgmine tähelepanek. Meil on kanad. Erinevatel põhjustel oleme nende eluruumi võrguga poolitanud ja nii on meil kaks kanaperet. Neil on sarnased elutingimused, nad söövad teistega samasugust  toitu, nende päev algab ning öö saabub ühel ja samal ajal. Ainus suur erinevus on aga muus  - üks kanapere ajab oma asju ja teiste elu võre taga neile korda ei lähe. Teisel perel on aga kõik vastupidi. Suurema osa ajast veedavad nad läbi võrgu teiste elu jälgides ja närviliselt edasi –tagasi astudes. Ilmselgelt on nende suurim soov elada seda elu, mida teised elavad. Nad kaklevad omavahel ja meiega, kadestavad teisi söögi, joogi ja munetud munade pärast J. Teistega kokku panna neid aga ei saa, sest nad rikuksid siis ka nende elu.  Tigedikest on väga kahju, sest nad on õnnetud ja mina neid aidata ei oska. Ja kahju on mul ka nende kanadega sarnaselt käituvatest inimestest.

Igatahes püüan mina advendiajal paastuda ja ehk jäävad pärast seda katsumust jõulud koguni alatiseks kestma.

                                                                 Ilusat advendiaega!
                                                          Märgake, hoolige ja armastage!
 

Kindlasti võib tekkida küsimus, et miks meil kõike seda vaja on - või siis kitsamalt, et miks alpakasid üldse peetakse.

Loomulikult võib neid pidada lemmikloomana, sest nende eest on lihtne hoolitseda, nad näevad toredad välja ning kõik loomad mõjuvad ju inimestele igas mõttes positiivselt. Seetõttu kastutatakse alpakasid mujal maailmas  näiteks teraapilistel eesmärkidel.

Mõned entusiastlikumad on võtnud nõuks neid hoopis kunsttükke tegema õpetada. Paljudes riikides korraldatakse alpakade showsid ning kuulekusvõistlusi (meile kõige lähemal – Soomes).

Tegelikult on neid loomi aga aastatuhandeid peetud siiski peamiselt villa ja nende kodumaal ka  liha saamise eesmärgil. Ajalooliselt oli alpakavill Peruu inkade jaoks eluliselt oluline, sellest valmistati kehakatteid, samuti oli see segatuna näiteks bambuskiududega väärtuslik, tugev ja vastupidav ehitusmaterjal, mida kasutati muuhulgas nii majade kui ka sildade ehitamisel. Vill oli samuti kasulik valuuta kaubavahetusel.  Tänasel päeval pole selles osas eriti midagi muutunud, alpakakasvatuse ning tõuaretusega tegeletakse ikka selleks, et saada jätkuvalt seda erilist ning kaunist luksuslikku materjali.

Mis teeb siis nende villa väärtuslikuks ja eriliseks?
Selleks on mitmeid põhjuseid:

• alpakavill on mõnusalt pehme. Tihti  võrreldakse seda isegi kašmiiriga. Sellest villast valmistatud rõivad on kerged, soojad ja vastupidavad;
• alpakavill on kolm korda soojem lambavillast, see on vetthülgavate omadustega ning on vaatamata oma peenusele erakordselt tugev;
• alpakade villa on 16-s looduslikus värvitoonis (väidetakse ka, et variatsioonidega kuni 23-s toonis) ;​
• vill ei sisalda lanoliini ning sobib ka tundlikuma nahaga inimestele ja neile, kes on lambavilla vastu allergilised.

Meie talus kasvab täna viit eri värvitooni kasukat kandvat looma. Oleme praeguseks saanud oma riiuli täita esimeste lõngapartiidega. Saame kindlalt väita, et see looduslik ning poolkäsitööna valminud lõng erineb kauplustes pakutavast tööstuslikult toodetud ning värvitud materjalist väga suurel määral. Meie lõng ootab, millal temast kandjatele midagi mõnusata ja ilusat valmiks. Soovime häid ideid ja väledaid sõrmekesi.

See kõik on nautimist väärt.
 
 

Kui kõik loomad oleksid kadunud, sureksid inimesed suurest hingeüksindusest. /Seattle/
 
Kui mõelda, siis alustada üht ajajärku – aastat, kuud, päeva, tundi –  on alati kuidagi vastutusrikas. Tahaks ju, et kõik sealt edasine kulgeks veatult, kaunilt, säravalt. Me kõik oleme aeg ajalt soovinud endas ja endale mingeid muutusi. Nii olen täna minagi siin oma esimest postitust kirjutades avamas enda ja meie jaoks mingit uut laegast. Tean, millest ning kellest soovin kirjutada, aga täiesti tundmatud võivad olla mõtterajad, mida mööda jalutama hakkan.
​
Alustangi siis pisut ümmarguselt ja üldisest, aga eelkõige siis neist, keda me täna kalliks ning oluliseks peame. Kõik see sai alguse mõniteist aastat tagasi. Lapsed elasid oma elu ning hakkasime tundma seletamatut vajadust kellegi eest hoolitsemise järgi. Nii tuli meie ellu väike koerake. Kõik esmased kõhklused, et kas viitsime ja saame ja tüdime, kadusid iseenesest. Temast sai pereliige, kellele koergi öelda tundus solvavana.  See esimene samm näitas meile vaikselt teed ja suunda päris oma maaelu poole. Seda on saatus meile nüüd juba mitu aastat kinkinud. Lisaks siin enne end sisse seadnud metsaloomadele ja –lindudele elavad täna koos meiega alpakad, hobused ning kanad. See on suurepärane ja parim seltskond, mida soovida. Jah, on ka kohustused ja neid on palju ning on ka rutiini ja vahel isegi tüdimus, kuid mitte miski ei suuda asendada hetki, kui nad meid oma tarkusega õpetavad ja lohutavad, inspireerivad ja hellitavad. Mõtlen neist alati hinges lisaks kõigele muule ka piiritu tänutunne. Iga päev on erinev ja üllatav, isegi ükski vaade aknast pole eelmise päevaga sarnane. Oleme siin, kus ja kellega koos peame olema ning me tõesti enam teisiti ei oska ega saa.