Kui kõik loomad oleksid kadunud, sureksid inimesed suurest hingeüksindusest. /Seattle/
Kui mõelda, siis alustada üht ajajärku – aastat, kuud, päeva, tundi – on alati kuidagi vastutusrikas. Tahaks ju, et kõik sealt edasine kulgeks veatult, kaunilt, säravalt. Me kõik oleme aeg ajalt soovinud endas ja endale mingeid muutusi. Nii olen täna minagi siin oma esimest postitust kirjutades avamas enda ja meie jaoks mingit uut laegast. Tean, millest ning kellest soovin kirjutada, aga täiesti tundmatud võivad olla mõtterajad, mida mööda jalutama hakkan.
Alustangi siis pisut ümmarguselt ja üldisest, aga eelkõige siis neist, keda me täna kalliks ning oluliseks peame. Kõik see sai alguse mõniteist aastat tagasi. Lapsed elasid oma elu ning hakkasime tundma seletamatut vajadust kellegi eest hoolitsemise järgi. Nii tuli meie ellu väike koerake. Kõik esmased kõhklused, et kas viitsime ja saame ja tüdime, kadusid iseenesest. Temast sai pereliige, kellele koergi öelda tundus solvavana. See esimene samm näitas meile vaikselt teed ja suunda päris oma maaelu poole. Seda on saatus meile nüüd juba mitu aastat kinkinud. Lisaks siin enne end sisse seadnud metsaloomadele ja –lindudele elavad täna koos meiega alpakad, hobused ning kanad. See on suurepärane ja parim seltskond, mida soovida. Jah, on ka kohustused ja neid on palju ning on ka rutiini ja vahel isegi tüdimus, kuid mitte miski ei suuda asendada hetki, kui nad meid oma tarkusega õpetavad ja lohutavad, inspireerivad ja hellitavad. Mõtlen neist alati hinges lisaks kõigele muule ka piiritu tänutunne. Iga päev on erinev ja üllatav, isegi ükski vaade aknast pole eelmise päevaga sarnane. Oleme siin, kus ja kellega koos peame olema ning me tõesti enam teisiti ei oska ega saa.
Kui mõelda, siis alustada üht ajajärku – aastat, kuud, päeva, tundi – on alati kuidagi vastutusrikas. Tahaks ju, et kõik sealt edasine kulgeks veatult, kaunilt, säravalt. Me kõik oleme aeg ajalt soovinud endas ja endale mingeid muutusi. Nii olen täna minagi siin oma esimest postitust kirjutades avamas enda ja meie jaoks mingit uut laegast. Tean, millest ning kellest soovin kirjutada, aga täiesti tundmatud võivad olla mõtterajad, mida mööda jalutama hakkan.
Alustangi siis pisut ümmarguselt ja üldisest, aga eelkõige siis neist, keda me täna kalliks ning oluliseks peame. Kõik see sai alguse mõniteist aastat tagasi. Lapsed elasid oma elu ning hakkasime tundma seletamatut vajadust kellegi eest hoolitsemise järgi. Nii tuli meie ellu väike koerake. Kõik esmased kõhklused, et kas viitsime ja saame ja tüdime, kadusid iseenesest. Temast sai pereliige, kellele koergi öelda tundus solvavana. See esimene samm näitas meile vaikselt teed ja suunda päris oma maaelu poole. Seda on saatus meile nüüd juba mitu aastat kinkinud. Lisaks siin enne end sisse seadnud metsaloomadele ja –lindudele elavad täna koos meiega alpakad, hobused ning kanad. See on suurepärane ja parim seltskond, mida soovida. Jah, on ka kohustused ja neid on palju ning on ka rutiini ja vahel isegi tüdimus, kuid mitte miski ei suuda asendada hetki, kui nad meid oma tarkusega õpetavad ja lohutavad, inspireerivad ja hellitavad. Mõtlen neist alati hinges lisaks kõigele muule ka piiritu tänutunne. Iga päev on erinev ja üllatav, isegi ükski vaade aknast pole eelmise päevaga sarnane. Oleme siin, kus ja kellega koos peame olema ning me tõesti enam teisiti ei oska ega saa.